STRAY DOG

OMA HÄÄLE LEIDMINE KUNSTNIKUNA

2025. aastal mul oli suur hetk kunstnikuna. Lõpuks leidsin oma stiili.

Tundsin, et teen midagi, mida keegi teine ei tee ning et see peegeldas mind kui inimene. Eksperimentaalne fotograafia.

Pealiskaudselt oli see ideaalne väljund minu jaoks. Lapsest saati oli mul võimatu ainult ühte hobisse süveneda. Leidsin midagi uut mis köitis mind, panustasin end intensiivselt sellesse maailma, põletasin end välja ja kaotasin huvi, leidsin midagi uut ja tegin sama asja uuesti.

Selline protsess kordus pidevalt, isegi fotograafiaga. Sellepärast oligi mul selline tunne nagu lõpuks leidsin oma hääle, kui avastasin et ma saan fotograafiaga lihtsalt iga kord midagi uut teha, et ma läbi ei põleks oma südamelähedasema meediumiga.

Juba varakult oma kontserdifotograafia karjääri vältel hakkasin katsetama shutter drag’e ja topeltsäritust. Mingisugune uudishimu oli alati olemas, aga tol hetkel ma tahtsin ikkagi teha “õigeid” pilte. Tundide kaupa kohendasin säritust ja käisin healing brushiga mikrofonide statiivid üle (ignoreerige ülaloleva pildi oma, tol hetkel ma ikka õppisin). Ma ei julgenud liiga palju oma piltidega katsetada, olin ebakindel iseendas ja tahtsin, et mind võetakse fotograafina tõsiselt.

*Socialsylum 17.04.2025 @Paavli Kultuurivabrik*

Ühel hetkel saavutasin selle. Inimesed teadsid, et pildistan hästi. Õiged hetked olid tabatud, kompositsioonid olid paigas, kõik töötas. See muutus kliiniliselt steriilseks. Pildid olid objektiivselt head aga mul hakkas igav. Olin samasuguses tööprotsessis lõksus ja vihkasin seda.

Ühel õhtul olin levikas ja läksin jooki ostma. “ou Pruudel” kuulsin häält oma kõrval. Tuttav fotograaf, Manfred. “mis sinuga juhtus, said täiskaader kaamera ja su pildid faking sakivad nüüd”

Ma parafraasin. Aga tal oli õigus. Hing ja karakter olid asendatud tehnilise pedantsusega.

Pohhui, mõtlesin. Ma ei saa nende piltide eest raha. Mul pole protsess ka lõbus enam. Ma teen edaspidi seda mis ma tahan.

*Skoone, 08.09.2025 @Ülase 12. Tsüanotüüpia*

Hakkasin uurima erinevaid fototehnikaid, mis toidaksid mu uudishimu ja mis teeksid fotograafia tööprotsessi värskeks jälle. Võib-olla isegi meeldivaks.

Avastasin tsüanotüüpia ja databending. Sellest ajast saati ma olen üritanud iga kontserdi piltidega midagi uut teha. See muutus mu identiteediks.

Lõpuks, stabiilsus. Teadsin mis ma teen ja miks ma teen.

Siis korraldasin oma esimest kontserti 2025. aasta novembris ning pildistasin seda. Ja ma avastasin kaks asja.

Esiteks, et ma ei oska nende fotodega mitte midagi teha.

Teiseks, et ma tegelikult polnud loominguliselt vabaks saanud.

Olin alateadlikult end lihtsalt uude kasti paigutanud ja minust sai ori uuele loomisprotsessile.

Baaspildid olid head aga päris mitu korda proovisin nendest midagi kokku panna. Ja esimest korda üle väga pika aja mitte midagi ei tulnud välja.

“Miks kurat ma üldse seda teen?” mõtlesin päris mitu korda. Mulle ei maksta midagi, ma pole fotograafiaga omale uusi uksi avanud, kedagi isegi ei koti need pildid. Sotsiaalmeedias keritakse mööda, võib-olla pool minutit vahitakse ja siis igavesti unustatakse. Vahet pole kui palju vaeva ma näen.

“Võib-olla ma surengi mõttetuna.” nagu Skoone laulusõnad.

Piiks. Instagram sõnum ühelt sama kontserdi esinejalt.

Okei, tegelikult ajastus nii perfektne polnud, aga saate pointist aru.

Türa küll. Kuidas ma saan midagi sellist lugeda ja siis ikka uskuda, et see kõik on mõttetu?

Photoshop lahti. Mis ma teen?

Ma hakkasin mõtlema, milline kunstnik ma üldse olla tahan. Keda ma austan kunstnikuna?

Fotograafias on ainult üks nimi, mis minu jaoks mingisugust tähtsust kannab. Daido Moriyama.

Moriyama on minu geenius ja minu jaoks suur inspiratsioon. Tänavafotograaf Jaapanist, kes ei vaadanud isegi pildiotsijat. Fotod alati mustvalgele filmile, alati kaootiliselt, alati hinge täis. Hakkasin inspiratsiooni otsima tema arhviis.

“One of Moriyama Daidō’s most famous black-and-white photographs is of a stray dog, a bit wolfish, with matted hair, looking back into the camera watchfully, with a hint of aggression. He took the picture in 1971 in Misawa, home to a large US Air Force base, in the northeast of Japan. Moriyama has described this dog picture as a kind of self-portrait:

I wander around, glare at things, and bark from time to time…. Something there is close to how I look at things and to how I probably appear when I’m wandering. Having become a photographer, I always sensed that I have strayed.“

UNIQLO. (2021, July 22). IN CONVERSATION WITH LEGENDARY PHOTOGRAPHER DAIDO MORIYAMA. UT Magazine.

Hulkuv koer kaameraga. Nagu mina ise. Ilus.

Otsustasin kontserdi fotoseeria keskenduda tema tsitaatidele. Tahtsin omale meelde tuletada, kes ma olen ja miks ma teen seda.